2. Päev – esimese öö õigus ja teel Safarile

jaanuar 17, 2018

Öö see oli kole. Alguses pinisesid sääsed ja õhuringluse tõttu ei soovinud me uhket abielukarinat voodi ümber tirida. Seejärel algas selline tramburai otsekui toimuks meie vannitoas uute kahhelplaatide paigaldus. See trall jätkus vähemal või rohkemal määral hommikuni. Puudub arusaam, millal kohalikud magavad?

Ärgates olime kahe peale olime oma 3 tundi maganud ja peale kiiret hommikusööki viis safarimees meid Nairobi südamesse. Siiani saab öelda, et ajataju on neil väga hea ja asjad on käinud nagu kellavärk.

Safari orgunni saaks ka pigem Wremja parimate episoodide hulka kirjutada. Iga natukese aja tagant toimub peatus ning reorganiseerumine nagu „kes aias“ mängus. Meie matkajuht tundub pigem olevat giid-kuller ühes isikus. Aeg-ajalt korjatakse peale mõned „juhumöödujad“ ja mõnes „juhuslikus“ peatuses viskab tegelane ka paar pakki maha. Iseenesest esialgu on naljakas, kuid samal ajal paneb kukalt kratsima, et maksame nende de-touride eest 300 dollarit päevas, mis peaks võrduma luksuspaketiga!

Liikluskultuur on kolmandatele riikidele omane. Valgusfoorid on vaid soovitusliku iseloomuga ning iga liikleja peab konstantset ellujäämisvõitlust. Aeg ajalt jooksevad maanteel nii risti kui ka piki sõidusuunda mõned enesetapjad, kelle eest juhid põiklevad. See kõik meenutab vanakooli 2d gameboy mängu, kus sõiduradade vahele tekkisid ootamatud takistused. Liiklus muide on vasakpoolne ja autode roolid paremal (kolonistid on oma kustumatu jälje jätnud). Kurvastuseks on teede ääred üsna tihedalt plastikut täis, kuid mulle tundub, et pilt võinuks hullemgi olla (kahjuks puudub võrdlus aastatetaguse olukorraga).

Safari saab alguse

Safarile jõudsime vast tund enne päikese loojumist. Tee siia oli ikka jõõõõhker ja see jõhkrus kestis ca 7 tundi. Ausalt, seda ei saaks ka terminiga „kuumaastik“ kirjeldada. Sisuliselt teed lihtsalt ei olnud, vaid mingisugust sorti sissesõidetud rada. Aparaadis muidugi konditsioneeri ei olnud, kuid sellest rohkem häiris isegi teede ääres suitsevad lõkked. Point on selles, et see on siinne viis plast-taarast lahti saada.

Aga väravatest sisse ja nägime selle lühikese ajaga päris hea portsu liike ära: zebrad, gnuud, püflid, lõvipere, gepardid ja veel miskeid tegelasi. Loomad on ikka meganunnud, aga veits häirib, et iga piloot proovib neile julmalt külje alla ronida, et ikka parema pildi saaks. Lohutab vaid see, et saadud tulu eest saavad loomad ka korralikku kaitset. Põhimõtteliselt on tegemist lihtsalt ülisuure loomaaiaga, mille alal loomad vabalt liiguvad. Suurim erinevus on ilmselt see, et lõvi saab päriselt ka elusast gasellist toituda.

Päike hakkas loojuma ja taamal paistsid koletuslikud äikesepilved. Meie juht aga püüdis veel viimast pigistada ja vahetult peale kaitsealalt väljumist algas paduvihm. Meie hütini oli aga oma 25min sõitmist ülesmäge. See ei ole ming asfalt, vaid liivadüünide vahel looklev raja moodustis. Olime vahetult enne näinud meie ülejäänud seltskonna ööbimispaika, mis koosnes telklaagrist – seega ei olnud ka endal hea eelaimdus.

Aga siit ta tuleb....Masai Mara Sopa Lodge! Voilaaa daamid ja härrad. Juba ukse peal haarati meid tervitusjoogiga nagu oleks tegemist äsja Sinimägedest saabunud kangelastega. Sel hetkel saime aru kuhu kuramuse kohta see mitusada dollarit päevas ujub. Tuba on meil nagu George Lazenbi ainaks jäänud Bondi filmi kaminastseenis. Duši alla mahuks vähemalt liftitäis inimesi jne.