1. päev – elu nagu action-filmis

Ööl enne äralendu oli tükk tegemist, et kohver õigesse kaalu (max 23kg) saada. Esimese raksuga ülatasime piirnormi 0,5kg võrra. Riske ei tahtnud ka võtta, seega tuli pagas kilo jagu kergemaks teha. Saime kenasti hakkama ja lennujaamas oli tubli 22kg kopikatega.

Esimesest lennust pole suurt midagi kirjutada. Võtsin preventiivselt ärevusvastase tabletski sisse ja lend sujus nii lennukil kui ka minul tõrgeteta.

Põnevusega ootasime Amsterdamist ümberistumist ühte maailma suurimasse kahekorruselisse Boeingusse. PS! Enne seda hankisin lennujaamast endale ka elu esimesed orikad päikeseprillid!

Olime lennukis kohad sissevõtnud ja lennuk hakkas just ruleerima kui äkitsi oli paar rida seljatagant kuulda seatapu kisa. Selgus, et lennukisse oli „ekslikult“ sattunud Etioopia immigrant (fakt kinnitamata), kes end mingil põhjusel esialgu Nairobisse üritas eksportida. Küll aga tuleb siinkohal kiita iirlastest (jah, loete õigesti – sündmused, mis toimusid Hollandis, lend mis suundus Keeniasse ja korravalvuriteks olid iirlased) politseinikke, kes ülioperatiivselt tegutsesid. Sel ajal kui paar tegelast panid kuftivenda tuttu, tegelesid teised publikumi turvamise ja rahustamisega.

Lennust pole suurt midagi rääkida peale selle, et KLM pakub korralikku sööki ja jooki. Meelelahutuslik pool on küllalt mõttetu – täiskasvanute filmid puuduvad ja stjuuardessid ei jäta ka sellist muljet, et nad mr Zandi-kopikate eest tööle oleks võetud.

Esmamuljed Keeniast ja teel hotelli

 Passikontroll ja viisa on muidugi korralik huumor. Üldplaanis on sektsioonid jagatud kolmeks (residendid, mitteresidendid, mitteresidentidest viisataotlejad). Sektorist arusaamiseks tuleb esmalt üldjärtsus seista ja leiutada, kuidas ja kuhu edasi. Muidugi tuleb täita terve posu pabereid (viisataotlus, immigratsioonileht, vaktsiinipass, mingi üldleht). Ja siis hakkab tõde selguma – kogu portsu menetleb kioski kohta üks inimene ning toimetab seal rõõmsalt ka sularahaga (viisa hind 40 eurot). Kogu see toiming võttis meil 1,5h.

Õue minnes on esmapilt päris ilus (tegelikult olimegi mõttes valmistunud „Kambodžaks“). Asfalt on maas, prügi ei lenda ja inimesed on Inimesed! Juba passikontrollist alates oleme järjepidevalt saanud üsna mõnusa teeninduse osaliseks.

Teel hotelli keerasime ühtäkki magistralilt maha ning sõit jätkus pinnasel, millele meie länkarimehed ei julgeks ainuüksi tolmupilve tõttu juba pöörata. Kuulsin vaid Jaanika suust vaheldumisi „Watta hekk“ „Ou mai gaad“ lausumas. Hotell asus tõesti koleda koha peal, aga valik oli teadlik (meil oli seal vaja vaid kella 6ni hommikul olla).