Päev 6 (laupäev) – Nairobi

Alustuseks KLM-i „megaheast“ teenindusest. Hotellilt sain kiire vastuse, et e-lugerit seal kindlasti ei ole, milles olin ka ise veendunud. Ilmselt unustasin selle ajalehtede vahele lenukkisse. See kuramuse KLM on täiesti võimatu ettevõte. Nende kodulehel on vaid twitteri, whatsappi, messengeri jms veidrad kontaktid. Olen umbes 8 erinevat kirja saatnud ja ainsad vastused saanud stiilis „kontaktid leiate meie kodulehelt“ ja „pöörduge lennujaama“. Mida kuradit? Nemad on operaatorid, nendelt ostsin ma piletid, nemad teenindagu mind. Lennujaamast sain veel parema vastuse: „tulge lennujaama ja vaatame koos üle“.  Oot, teil on raske järele vaadata või? Et kui mina kohal olen, siis hakkame üheskoos lõbusasti tuhlama nagu lapsed pallimeres? Me jõuame lennujaama südaöösel, mil „lost&found department“ on ammuilma kinni. Ühesõnaga kogu minupoolne kaebustelaviin läheb otse vastu KLM-i, kel on reaalselt täiesti poogen oma klientidest.  8 päeva jooksul 0 arengut.

Aga nüüd esimese päeva juurde pealinnas Nairobis

Hommikuks olime end ootele seadnud kuniks tuurigiid pickupi teeb. Jõudsin aga peale hommikusööki telefonist lugeda, et vennikesel hoopis jama majas ja ta ei saagi tulla. Õnneks oli meil lennujaamas kohatud eestlaste poolt jäetud ka ühe teise tegelase number, kes meid lahkelt peale oli valmis võtma. Vedas ja tänud eestlastele!

Esimene sõit viis meid elevandilaste orbudekodusse (David Sheldricku nimeline). Ehk siis tegemist loodusest erinevatel (peamiselt inimtegevuse tagajärjel) päästetud vantsidega. Nunnumeetri tõmbas ikka täiega põhja, sest nad olid lastekodus tõesti armsad ja õnnelikud.

 

Tegelikult juhtus seal hoopis üks veelgi nunnum sündmus. Nimelt on kõikidel siinsetel koolilastel kenad ühtlased koolivormid. Tahtsime nendest väikese pildi teha, aga välja kujunes olukord, kus Jaanika oli nagu superstaar karja keskel. Lastel on siin suur soov valget inimest puudutada ja Jaanika juuste kohta öeldi „these feel so relaxing“. Jess, see oli esimene kord meie elus kui saime end ka Getter Jaani moodi superstaaridena tunda, kel on tuhandeid väikeseid fänne!

Edasi liikusime sarnast laadi kaelkirjakute keskusesse. Jälle tõmbas nunnumeetri punasesse kuna nüüd oli võimalus neid lausa sööta ja tõtt vaadata. Kirjakutega on nii, et viimase 10 aastaga on nende arvukus vähenenud 80 000 võrra ja loodusesse jäänud vaid ca 140 000 isendit. Õudne mõelda, millega inimkond hakkama on saanud.

 

Sealt liikusime tuntud Taani kirjaniku Karen Blixeni kodumuuseumisse. Tegemist siis ühte Aafrika suurima etaloniga, kes kolis siia oma 100a tagasi ja kohtles kohalikke nagu inimene (meenutuseks, et briti imperalistid toimetasid siin just mitte nii inimlikult). Proua pani oma meeletult suure maatüki peal püsti kohvi-istandused ja andis tööd tuhandetele iniestele. Plaan on kindlasti ära vaadata film nimega „Out of Africa“.

 

Peatuspaik nr 4 oli savipoti tehas. Jällegi üks paljudest heategevuslikest kohtadest, mis annab tööd naistele. Kuna naised on siin represseeritud, siis leiavad nad oma võimaluse üldjuhul läbi selliste organisatsioonide. Lühidalt siis antud tehase keraamikast: muld ja savi mätsitakse omavahel vees kokku, seejärel pigistatakse vesi välja, valminud platedest vormitakse kuju ning seejärel lükatakse ahju kuivama, mille järel omakorda tehakse kuivanud vormile maalingud peale ning lükatakse taas ahju, kust tuleb juba valmisprodukt.  Kokkuvõttes siis 80% läheb üle maailma ekspordiks (sh Norra, Taani jne). 500 kohaliku (5 USD) eest saab päris vägeva ehte.

 

Viimase otsana viidi meid Kibera slummi. Slummides elab u 3 miljonit inimest, kelle keskmine päevateenistus on 1 dollar. Lisaks saab keskmine naine suguküpseks 15 aastaselt ja 20ndates naistel on „best before“ titevabriku tootmisliini tõttu ammuilma möödas. Kurb lugu tegelikult, sest paljud on väärkoheldud. Eeltoodule annab vürtsi veel see, et keskmiselt 10st 6 on HIV-is.

Slumi kogemus ei olnud mingi Taisto bussiaknast eemalt vaatamine, vaid meie päevajuht oli ise sealt pärit ning tegime jalutuskäigu selle kõige sügavamatesse soppidesse. Uskude mind, sealsetel inimestel on veel suurem kihk meiesugustega kätelda, sest see võib olla nende ainus lootus. Seega umbes 20 kätlemise kohta saime tunda ilmselt kõigi aegade suurimat ebahügieenilisuse kogemust. Küllap see läks asja ette, kui see andis neile mingitki lootust. Saime tagantjärele ka teada, et meie turvalisuse eest oli makstud.

 

Nairobis on tegelikult teha küll ja küll ehk me ei näe isiklikult võttes mingit põhjust tormata siit otse turistimekasse Mombasa-sse. Oluline on leida kohalik sõber, kes sinuga päevläbi toimetab.