Päevad 10-12: Kojusõit ning kokkuvõte

Kolmapäeva hommikul pidi meid peale võtma tüüp, kellega matkamas käisime. Viimasel hetkel saime sõnumi, et ta siiski ei saa tulla ning asi lükkus edasi. Nii ei jõudnud ta ka järgmine päev ning viimasel päeval jäi tundaega hiljaks. Pealevõtmise point oli selles, et üks tema ettevõtmistest tegeleb puude istutamisega. Ehk igaüks, kes puu istutab, peab paluma järgmisel kahel inimesel sama asja teha jne. Kuna tegemist õilsa toiminguga, olime kahe käega poolt. Lisaks sai meile osaks istutada mangopuud – lahe!

Käisime ka nn shoppingutel, kuid midagi shopata Keenias küll ei ole. Suurimad kaubamajad (Junction, YaYa ning Westgate) on sisu poolest ühesugused ning põhimõtteliselt leiab sealt 1-2 enamvähem poodi. Kusjuures eriti ei leia ka autentseid kaupu, a’la kohalikke maiuseid vms.

Põhimõtteliselt ülejäänud aja veetsime bassu ääres lebotades ning ootasime, et koduigatsus kasvaks. Missioon sai täidetud ning kojusõidu päeval oli ikka juba väga hea meel lennujaama sättida. Lennujaam on oma 45min kaugusel kesklinnast. Kusjuures koguaeg on ummikud. Autojuhid teadsid absoluutselt igal kellaajal öelda, et tegemist on mingisuguse erakorralise ummikuga. Nt kl 15 „hakatakse töölt koju minema“.

Pidime lennujaama juba 7h enne väljalendu minema, sest KLM-i kontorist oli vaja Kindle kätte saada. Tehtud! Totakad olid ainult kaane peale pastakaga mingid numbrid sodinud.

Lennujaama checkin-is hakkasid kohe mingid veidrused. Esmalt pidime KLM-is regama, seejärel Air France-is ja lõpuks juhatati meid hoopis Kenya Airways-i boksi. Ok, vahet pole, piletid käes ja koju. Kokku võttis kodusõit hotellist lahkumise hetkest 24h. Tüütu küll, aga mis teha.

Viimane huumor ka. Tallinna lennujaamas oli lindil küll 2 omanikuta kohvrit, aga mida polnud, see oli muidugi meie kohver. Ühesõnaga meie 23kg tavaari eksleb hetkel kusagil. Õnneks majandavad selle jandiga nüüd juba lennujaama töötajad. Huvitav, kas nad peavad ka KLM-iga asju ajama :d?

Mida siis Keenia kohta öelda?

·        Tasub käia, eriti kui armastad loomi! Sellist savanni ei koge vast kusagil mujal maailmas.

·        Kas tahaks minna tagasi? Kui siis ainult loodus-safarile. Ülejäänud toimingud on pigem ühekordsed elamused.

·        Inimesed on tõesti sõbralikud ja sellist Egiptuse „valge rahakoti“ tunnet pigem ei olnud. Küll aga tunned end tänavapildis ikka väga „erilisena“, sest valgeid tõesti ei olegi.

·        Hinnad on kallid, kui tahad tunda end peaaegu nagu kodus. Meie budget tuli pea sama, mis viimati Floridas ehk ca 3500eur.

·        Lõpetuseks ikka sama kulunud klišee: „There's no place like home“