Päev 3 (kolmapäev) – see ongi paradiis!

Tegelikult algab stoori eilsest ööst. Vahetult enne unne suikumist mõtlesin lugeda veel tsipake „Minu Keenia“ raamatut oma tutnoist Amazoni Kindle-ist. Mida aga pole, see on luger. Oot, mida värki....see oli ju lennukis!? Ühesõnaga draamakuninganna tärkas sekundiga ja ka 24h hiljem puudub igasugune arusaam kuhu ma selle kaotasin. Eriti totter on asjaolu, et ma ei jõudnud tutikast aparaadist mitte lehekülgegi lugeda kui see juba kadunuks kuulutati. Sorry Jaanika, ma tean, et see oli tore ja vajalik asi mulle kingitusena L

Hommikul oli äratus tavapäraselt 6 kopikatega. Puhkuse ajal ju „normaalne“ traditsioon iga päev kuuest jalgadel olla ja täisorganiseeritud turistivärki teha. Hommikusöök oli väga hea. Söögid ongi siin tõesti kvaliteetsed!

Saime Maasai Mara turvaväravatest kenasti Nissani minivan-i paugupilliga läbi ning nüüd ta võis alata. Ja oi mis päev meid ees ootas! Loomavabariigi uhkeimad esindajad on end siin ca 100km pikkusel (laiust ei tea) alal mugavalt sisse seadnud. Mis me siis nägime: gasellid, pühvlid, gnuud, lõvid, leopardid, gepardid, elevandid, surikaadid, kilpkonnad, igasugu värvilised ja värvitud linnud (sh jaanalinnud), ahvid igas mõõdus, krokodillid, jõehobud, zebrad, kaelkirjakud, sead, veel mingid sarvikud. Ja ükski neist tegelastest ei ole staari kombel kusagil 250m kaugusel, vaid teeb oma igapäevaseid toimetusi otse nina all (nt lõvimammad arutasid sisuliselt meiega koos oma õhtusöögi laualetoomise taktikalist asetust). See koht on reaalsusest väljaspool ja ületas kõiki ootuseid mitmekordselt....

Mõned pinget kruvivad episoodid: lõvimamma poegadega; elevandid ületavad teed otse meie nina all; kilpkonn jääb napilt auto alla; leopard magab puu otsas käpad harali, ahv varastab võileiva (klassika) jne. No tegelt peate seda ise kogema ja nii ongi.

Üllatuseks jõudsime isegi Tansaaniasse välja. Mingit piirikontrolli polnud, aga üks post andis sellest raudset tunnistust. Miski krokodilli ja jõuehobu jõe ääres vahetult Serengeti looduspargi kõrval tegime eine ja asusime tagasiteele. 

Tagasiteel juhtus päris korralik äpardus. Meie esipiloot on muidu päris kõva käbi ja suudab tema kätesse usaldatud Nissani van-ist korralikult viimast pigistada, siis sel korral jäi ka kaptenioskustest vajaka. Ühel paljudest kraavidest läbisõidul suutis vennike aparaadi korralikult kraavi risti keerata ja seal me siis seisime (keset kiskjate paradiisi). Ega jäänud muud üle kui iga end vähegi mehena tundev sell pidi väärikuse säilitamiseks masinast välja hüppama ja oma väikesest kerest terve hobujõu välja pigistama. Ei aidanud ka nelja mehemürka poris sumpamine ning lõpuks päätis meid teise masina külge seotud vints. Aga feimi meie emasloomade rõõmuks vast ikka sai...

Iseenesest piloodivello on küll hea pedaalitallaja, aga need masinad on vuntsitud ikka täiesti kuulikindlaks. Müstiline, milliseid obstaakleid nad nendega võtavad, sest teid siin reaalselt ei olegi. Lisaks pigistatakse tahhomeetrisse selliseid pöördeid, mida vanasti ainult Häkkineni vormelist kuulda oli. Ma olen üsna kindel, et ka meie Nissanile on errusaadetud Patareivanglast mõned trellid keretugevdamiseks paigaldatud.  

PS! Ahvid on ikka julmalt arrogantsed (hullemad kui mina muide!). Redutavad meil majutuskoha territooriumil ja otsivad igat võimalust olukord enda kasuks pöörata. Kohalikud on seks-tarbeks ragulkad ehitanud, aga ega ahvi juba niisama peleta.

Et siis jah, oli ülikõva päev!

PS! Fotodega on nii, et kuna internet on ja ei ole ka, siis fotod uploadimine on praktiliselt võimatu. Lisame hiljme.