Päev 4 – Hakuna matata

Sissejuurdunud traditsioonide kohaselt algas hommik 6:30 äratusega. Ausalt öeldes pole enam isegi raske ärgata. Kusjuures Eesti aja järgi on tegemist 5:30 kellaajaga. Meie giidist busijuht pakkus eelmisel õhtul välja, et võiksime külastada ühte magevee järve koos paadisõiduga. Kuna kogu pundile oli asi söödav, siis polnudki midagi pikemalt mõelda.

Temperatuur on siin kusjuures väga kõikuv. Öösiti nii 20 alla ja päeval 30 kanti. Seega hommikuks pakivad muumaalased end ikka korralikult sisse – pikad teksad, kampsun ja vest ka peal. Meie, eestlased, läheme ainult oma õhukeste hilpude väel, sest no +20 on ikka juba korralik kesksuve latakas.

Pundist ka natuke. Meie grupp koosneb 8st inimesest (+bussijuht). Nepaalimees, kes peamiselt tegeleb kirgastumisega ja kimub omaette kusagil suitsu; poolakas, kelle konksnina vahelt tuleb päris korraliku peenhuumorit; ning 4 klassikalist ameeriklast. Normaalne sats, aga üsna vaoshoitud kõik.

Teel järve poole hakkas kohe trianglit saama. Ühel lõigul oli osa nn teed veega uhutud. Kõrval oli kenasti läbitav lõik olemas, kuid seda valvas hoolega puuoksa ähvardusel kohalik Maasai. Ilmselt siis juhtus just see 2m teelõiku tema maad läbima. Ei jäänudki muud üle, kui lootsil parimad oskused appi võtta ning läbimatu lõik siiski läbitavaks lihvida. Tehtud!

Paar huvitav trendi hakkasid selle järjekordselt ülipikaks veninud „paaritunnise“ (kokku tuli vist ca 8h sõiduaega) sõidu jooksul silma. Esiteks on igasugu kohutavatele tellistest klopsitud poolikutele minihüttidele pandud alljärgnevad nimed „Perfect sunset plaza“, „Tropical mango 5 star hotel“. Teine trend, mis silma hakkas, on tee ääres seisvad üksikud inimesed. Reaalselt igasugu asulast väga kaugel kükitab üksik taat rahumeeli tee ääres ja silmab möödujaid. Ainult tema oskab öelda, miks ta seal on. Oskab ikka?

Järv (mille nime ma ei mäleta) oli päris äge. Tegemist mageveejärvega ning jõehobud olid ka seal koha sisse võtnud. Kõige meeldejäävam oli tegelt kotkapaar, kes vilistamise peale kohale tulid, kui kala vette visati. Looduslikud kotkad, aga kenasti dresseeritud. Järveretk võttis vaid tunnikese ja seejärel jätsime hüvasti meie seltskonnaga. Tuli välja, et kogu ülejäänud punt oli valinud 3p Safari. Lisaks oli neil öööbimine telklaagrites. Aus olla, siis ma ei julgenud ühelgi päeval neile rääkida, millises villas meie majutus oli. Oleks vast halva tunde neile tekitanud.

Suundusime siis meie viimasesse peatuspaika Lake Nakuru äärde. Arutlesime just, et mis loom meil veel nägemata üldse on.... Ninasarvik! Jah, nüüd on see ka tehtud. Siin on nad kenasti kaitse all (Maasai Maras on neil salaküttide poolt sarved paraku maha raiutud). See park on täitsa teistmoodi. Järv, mille ääres karjade kaupa redutavad pühvlid, flamingod, ahvid, zebrad ja muud tegelased. Zebradega on üldse nii, et neid on reaalselt kõik kohad täis, a’la nagu jotad keskturu juures.

Meie majutuspaik Lake Nakuru Lodge on jälle täiesti võimas! Kilomeetrite kaugusesse ulatuv vaade ning siin saabki kasutada terminit „loomad elutoast välja“. Uksi soovitati kinni hoida, sest ahvid käivad regulaarselt röövretkedel. Õhtusöök oli megailusaks vuntsitud restoranis. Küünlad ja värgid. Sain pruudile lõtsi öelda, et „see kõik on minu poolt sulle kingituseks kallis“. Pärast õhtusööki tegid meile kohalikud tsirkuseartistid oma etteaste. Päris hästi toimetasid erinevate riistadega. Neelasid tuld ja värki sealjuures ise kriisates „Hakuna matata“ (tõlkes: „pole probleemi“).

Safaritega on üldiselt nii, et 3p Safari tähendab tegelikult 2 päeva sõitmist ja üks päev päris Safarit. Vahemaad ei olegi nii suured, aga liikumiskiirus on olematu. Eile võttis 36km läbimine maanteel 1h. Olime täielikult schlussid masina „sohvas“ istumisest ning pidasime õhtusöögilauas giidile südantlõhestava kõne sellest, kuidas meil Tallinnas on 8 kuud pime ja ülejäänud 4 kuu kohta on 2 päeva päikest. Saime tänu sellele kaubale, et hommikune äratus jääb ära ning lihtsalt puhkame vahelduseks.  

Õhtu lõpetuseks oli meil üks hiigelämblik toas. Vussutasin ka turvamehe soovitusel surnuks, kuid paha tunne jäi sisse. Meie oleme ikkagi tema külalised, mitte vastupidi.

PS! Fotosid ikka ei saa :(