Päev 7 (pühapäev) - Namuncha Ndeiya

Öö oli väga kurnav. Jaanika oli mitu päeva juba vaevelnud kõhuhädade käes ja vaikselt hakkas mul ka tunda andma. See nõrgestab päris vastikult keha.

Lisaks kõhuhädadele olen kõik päevad vaevelnud iivelduse käes, mis ei ole üldse tore. Ei, ei ole rase. See on ilmselt seotud kõhuhädadega ning kahtlustan pisut ka malaariatablettide kõrvalmõjusid.

 Äratus matkamisele minekuks oli 04:30. Isegi meie väga varajaste ärkamiste mõistes oli see uus rekord. Hoiatasime koheselt pealikku, et meil on päris halb olemine ning kas asi on üldse tehtav. Tal olevat miskid imerohud kaasas ning küll me hakkama saame. Tavapärase protsessi kohaselt korjati kogu seltskond peale, vahetati autosid, oodati uut bussi ja sõit võis alata. Kaasa olime pakkinud käsu kohaselt 6 liitrit vedelikku, snäkke ja päikesekreeme.

Meie reisikorraldaja tutvustas päevaplaani, millest olulisemana tõi välja kohustuse tarbida ohtralt vedelikku (minimaalselt 3 liitrit inimese kohta), kuna tulemas oli väga kuum päev. Lisaks tuli matkata samm-sammult ning kedagi maha ei jäeta. Ühesõnaga kogu jutt kõlas juba üsna halvaendeliselt selles mõttes, et meid valmistati vaimselt ette olulisemalt suuremaks katsumuseks, kui ma seda enda peas mõelnud olin.

Mina kahtlustasin algusest peale, et tegemist ei ole lihtsalt „matkaga“, nagu härra selle mulle välja reklaamis. Aga mõtlesin koguaeg, et nii halb mu füüsis vast ka ei ole, et ma mäe otsa ronimisega hakkama ei saa.

Esimesed 7km kulges kergel pinnasel väikese tõusunurgaga. Ei midagi erilist. Võtsime üsna esimestele sappa (kokku oli meid 18). Juba mõnesaja meetriga tekkisid väga suured vahed, mis oli üsna üllatav. Umbes iga 20min järel tehti paus ja oodati tagumisi järele. Tegelikult olid need 7km siledat maad juba paras matk – enamvähem selline, nagu tõmbaks +30ga kruusaga kaetud Harku ringile tiiru peale.

Ma olin esimesse tippu jõudes ülientusiastlik. Tervis oli OK ja energiat ka jagus. Üritasin teistelt aru pärida, et mis edasi (?) Ei saanud adekvaatset vastust. Üks näitas ühte, teine teist ja kolmas kolmandat mäge. Mõtlesin, et okei, let’s go with the flow.

Selle „soojenduse“ järel selgus ülejäänud päevaplaan. Mägesid tuleb võtta kolm, millest kahest tuleb ka alla laskuda. Viimane tipp on 3000m (from 0 to 3000m). Ka ülejäänud kaks ei ole palju madalamad. Viimase tõusu otsas ootab meid buss. Jõudsime läbi kõrbemaastiku esimese mäenukini. Pinnas oli kaetud vastikute lahtiste jalgpalli suuruste kividega ning maastikul häirisid suurte okastega puud. Ronimine kulges üsna raskelt ja saime koheselt aru, et meie sileda tallaga jooksutossud ei konkureeri kuidagi ülejäänud seltskonna matkasaabastega. Lisaks olid meil lahtiste säärtega püksid, mistõttu pidime iga okka juures eriliselt tähelepanelikud olema.

Siiski esimese tõusu järel olime tegijate hulgas ning vahed tagumistega olid juba väga suured (oma 20min). Allalaskumine osutus tegelikult isegi ebameeldivamaks, sest tossukeeled ei hoia kuidagi talda paigal ning varbaküüned surusid end otstesse. Lisaks oli nüüd siledal tallal libisemise oht veel suurem.
Mul tuli ronimine ülihästi välja. Eks selles on suur osa minu lapsepõlvel, millest enamus mööduski metsas ja küngastel ronides.

Seejärel kulges maastik oma 5km üsna siledal pinnasel eemalt paistva järgmise mäeni. Poolel teel teise mäeni toimus ka esimene pikem peatus kuna päike oli seniiti jõudnud ja kuumus muutus talumatuks. Hakkasime Jaanika varbaid teipima. Võtsin seljakoti esmakordselt seljast ja tundsin, kuidas parem õlg on paiste läinud. Asi oli selles, et paremal poolel oli meil termos, mis vajutas raskust ühele poolele. Teise remargina olin ma ainus, kellel oli kandamit 6kg seljas (kõik teised kandsid vaid enda 3 liitrit jooki). Meil lihtsalt polnud kahte seljakotti...

Varbad jäid mäest alla minnes nii valusaks, et edaspidi oli iga kivi vms otsa koperdamine tulivalus. Kuumus oli jõhker. Hakkasin juba vaikselt tundma, kuidas peas hakkab tuksuma ja kartsin, et migreen on tulemas. Oli just „soodne“ hetk – tohutu kuumus ja oht üle pingutada (varasemalt tuttav tunne).

Teise tõusu alguseks oli selge, et sellest kujuneb täielik õudukas. Tõusunurk meenutab Tartu maanteel Hollywoodi sildi tõusu. Sellele pange lisaks 5cm okastega kaetud põõsad, +30 kraadi, lahtine pinnas ning suured kivirahnud. Tõusu pikkuseks võis kujuneda umbes 1h. Ainus, millele selle tegevuse käigus keskenduda tuli, oli lihtsalt järgmise sammu tegemine. Põhimõtteliselt tuli iga sammu tegemiseks tõsta jalg põlve kõrgusele ning siis kogu keha reielihase toel üles lükata. Mingit pidet kätega kusagilt kinnihoidmiseks ei olnud.

Vot see oli jõhker! Ma vahepeal mõtlesin, kas ma olen ikka teadvusel või näen juba hallukaid. Seda tean, et pulsikella aku sai tühjaks ja lõpetas km-te ja HR-i lugemise. See oli siis kuskil 15km peal (alles!). Kõige hullem oli, et kuulsin ja nägin, kuidas meist eemal peksid (sõna otseses mõttes) kohalikud oma eesleid samast mäest üles, kellel olid suured ca 20-liitrised (vee?)tünnid seljas (igal kaks või neli). Jah, ma tean, et vanasti nii käiski ja et eesel on tööloom jne, aga mina ei suuda sellist asja näha ja aktsepteerida. Pisarate ja peavaluga võidu üritasin kuidagi selle kohutava mäe tipuni jõuda. Jess, made it, but damn it was hard!

Teise tõusu tipus platoo peal oli asi üsna kriitiline. Jaanika tegeles lisaks oma kõhuhädadele ka peavalu ning üldise kurnatusega. Saime naabrimehelt pisut glükoosi ja mina vägistasin sisse terve Snickersi ning pisut võileiba. Olime alles poolel teel ja tagasiteed polnud. Palusin Jaanikal vähemalt vedelikku tarbida. Tunnistan, et olin ise alates päeva algusest muutunud iga tunniga tugevamaks ja tundsin end väga hästi. Minu diiselmootor oli korrlikult tööle saanud. Olime teel olnud 6 tundi ning viimane kolmandik veel ees. Meie seltskond oli täielikult lagunenud ning sel hetkel loendasin 13 „võistlejat“. Kaks kutti jäid konkreetselt põõsa all magama ning igaüks tegeles enese kooshoidmisega. Varasemad lõbusad vaherepliigid muutusid totaalseks vaikuseks. Mina ja hispaanlane vahtisime kõrgemalt kivide otsast edasist marsruuti. Hispaanlane oli seda varasemalt läbinud ning jutustas eesootava loo. Ta oli väga heas vormis ning seltskonna vaimne liider!
Sel hetkel ma olin kindel, et ma ei jõua lõpuni. Kuulsin, kuidas hispaanlane rääkis veel ca neljast tunnist, kõige kõrgemast tipust ja 15 kilomeetrist. Selleks hetkeks olid mu käsivarred põlenud, pea ja kõht valutasid, kuumus lihtsalt hautas mu pead ja jalgu ning ma mõtlesin ainult, et mis nüüd siis saab (?).

Edasine tee jätkus üsna hõlpsal, kuid lõputuna näival maastikul. Viimane mägi paistis eemalt ja selle alguseni oli oma 5-6km jalutamist. Selle „jalutuskäigu“ jooksul lagunes meie seltskond veelgi ning nüüd tekkisid juba peaaegu siledal maal minutite pikkused vahed. Olime n-ö neljandad. Eest liikusid vaid giid, hispaanlane ja veel üks kutt.

Leidsin pisut uut energiat ja jalutasime rahulikult edasi. Kuna käed olid põlenud, pidin kandma pikkade käistega särki ja ma ei väsi kordamast, KUI palav mul oli.

Jõusime tõusu algusesse. Oli see vast mägi! Meil oli ju võrdlus eelmistest ja olulisemalt madalamatest tippudest. Ainsaks lohutuseks öeldi, et tõus kulgeb mööda rada, mitte läbi põõstaste ja rahnude. Hakkasime samm-sammu haaval tõusu võtma. Nurk umbes nagu Tehvandi tõus ning sel korral ei pidanud igat sammu suure ettevaatlikkusega võtma. Pinnas oli jalge all üsna kindel. Vett oli alles vaid poole liitri jagu ning meil polnud sel hetkel vähimatki aimu, et see osutub vähemalt 2x pikemaks kui alt tundus.

 

Umbes poole tõusu peal hakkas Jaanika murduma. Tagantjärele võttes murdis tema vaimu minu subjektiivse hinnangu kohaselt üksainus värdjas kitsekarjus, kes meist kiirel sammul möödudes oma loomale kaigast andis. Algselt tundus mulle, et Jaanika on lihtsalt nördinud värdja karjuse toimingutest, kuid koos tahtejõuga kadus ka jõud tema kehast.  See oli esimene kord, kui päriselt muretsma hakkasin, sest ta reaalselt vaakus mööda teed. Proovisin teda ühe käega seljast toetades sirgelt teel hoida, kuid vaevalt, et sellest mingit kasu oli. Olin ise endiselt super-vormis.
Jah, see järjekordne loomapeksja mõjus mulle emotsionaalselt väga halvasti, aga see otseselt mu vaimu ei murdnud. Nägin, et tee ees on lõputu ja hakkasin nüüd vajuma sellesse staadiumisse, kus keha ei tahtnud enam koostööd teha. Mõistus oli korras, aga jalad tundusid kivikõvad ja liikumatud ning õlgadesse ja kaela tuli imelik kangestus. Ja kuigi Rasmus arvav, et tema käega seljast toetamisest ei olnud mingit kasu, siis tegelikult oli see ilmselt ainus abi, mis mind reaalselt veel teel hoidis.

Nüüd ei paistnud enam meie ees ega taga mitte kedagi. Olime enda arvates kohe-kohe tipus, aga lõppu ei paistnud. Iga nuki järel tuli järgmine ja siis jälle järgmine. Ühe kraavi servas oli vari, tegime peatuse. Istusime vast 10min ning meist möödus järgmine tulija. Palusin vett, kuid ka temal oli otsas. Pidime jätkama. Kuumus vajutas endiselt lagipähe ning tõusul oli ka tulikuum vastutuul.

Eemalt paistis üks meie giididest ootavat. Saime 1,5l lisavett, millest pool kadus hetkega. Nüüd oli Jaanika siruli. Ei teagi, kas täie mõistuse juures või mitte. Igatahes saime lohutust teadmisest, et jäänud on vaid 2 kilomeetrit ning saime ka veevarud taastatud.

Jaanika lõpetab...
Olin mõistuse juures, jah. Ja tegelikult oli olemine parem, kui nt teises tipus või 15min varem. Lihtsalt, APPI, kui hea oli pikali olla. See 5min pikutamist äratas mind uuesti üles ja pisut aitasid ka inimesed, kes tee peal vastu tulid ja pisut juttu tegid. Ja iga sammuga teadsin, et enam ei saa see lõpp kaugel olla. Vahepeal sõitiski vastu juba tuttav buss ning bussijuht viipas läbi akna „strong woman“. Küsisime siis, et palju veel tipuni on ja saime vastuseks, et põhimõtteliselt ümber nurga. Tema suundus järgi nendele, kes olid pisut vigastatud või piisavalt väsinud, et lõpuni jõuda. See tegi mul jälle tunde pisut paremaks, et vähemalt ma ei jõua tippu bussiga.

Okei, päris „ümber nurga“ see tipp nüüd ei olnud, kuna pidime ikka päris palju veel kõmpima, aga olemine oli jälle OK. Vahepeal üritasime kohalikke lapsi harida, kes pildusid eesleid kividega, aga noh... ilmselt nad aru ei saanud ja kui oleksidki, siis vaevalt sellest kasu oleks olnud. Kurb. Aga vaikselt hakkas tunduma, et lõpp paistab. Kaugemalt paistis külake ja olime justkui „maailma äärel“. Teadsime, et kusagil peaksime hispaanlast ja ühte kutti veel nägema, aga ei näinud. Olime juba pisut kimbatuses ja üritasime kohalikelt infot saada, kui lõpuks nägime neid külas istumas. JESSS, ME TEGIME SELLE ÄRA! Ma olin niiiiii üliõnnelik ja uhke meie üle. Seega, meile kuulusid 3. ja 4. koht ning olin esimene naine kes lõpetas. Ausalt, siiani ei usu, et ma päriselt ka vastu pidasin.

Faktid: 37km, 9h, 3 mäge, summit 3000m. 18 startijat, kellest lõpetas 9.

Siinkohal ma pean siiralt tänama oma kallist peigmeest, ilma kelleta ma ei oleks vastu pidanud, for real. Ta muretses minu pärast igal sammul ja vahepeal ma tundsin, et ta peab liiga palju energiat minu peale kulutama. Lisaks kõigele vedas ta terve tee meie joogi- ja toidumoona ega olnud nõus minuga seda koormat jagama. Ütleme nii, et see katsumus näitas, et me oleme ikka ülihea tiim ja teineteist hätta ei jäta. AITÄH, kallis!

Tänud, kes viitsisid meie seekordse postituse lõpuni lugeda, see tuli pikk, aga lühemalt oleks raske olnud seda kõike kirjeldada.

Hakuna matata! J